DRAGON.EE ·  KESKMAA ORDU ·  LARP.EE ·  RPG BLOGID ·  SOMNIUM MIRABILE ·  VG KLUBI
 
Somnium Mirabile      Somnium Mirabile
ESILEHT ·  KKK ·  JUTUTUBA ·  FOORUM ·  GALERII ·  RAAMATUKOGU ·  VIITED ·  SOMNIA
Logi sisse
Raamatukogu

Võrratu olend

Sügis saabus sel pöördel varakult. Juba lõikuskuu eel pöördusid malbed lõunatuuled põhja ning päike näitas end järjest vähem, varjudes hallide pilvede taha. Hommikuti tibutas sageli peent vihma ning vananaised, kes oma madalate hüttide ääres pehkinud pinkidel istusid, ennustasid külma ja pakaselist talve.

Nora armastas sügist. Selle pärast hiilis ta tihti põllutöödelt eemale ja hulkus tunde üksinda tühjades laantes, ojaäärsetel nõmmedel ja soistes metsades iidsete puude all, mis iga päevaga üha kirevamaks ja uhkemaks muutusid. Mõnikord sai ta pärast kõvasti pahandada, et polnud oma päevanormi täitnud ning et oli laisk ja rumal, kuid enamasti tüdruku puudumist isegi ei märgatud.

Nora oli alati olnud üksik, tõsine ja iseäralik laps. Teised külalapsed ei rääkinud temaga kunagi ja kui tüdruk ka püüdis nende mängudega liituda, käsutasid emad tavaliselt oma võsukesed koju. Nii sulges Nora end omaenda väikesesse maailmasse, kus mängukannideks olid puud ja kivid ning vesi ja tuul olid paremad sõbrad kui pisikesed poisid ja tüdrukud.

Pealtnäha oli Nora tavaline sirgumiseas neiu. Ta oli pikk, lühikeste ja haruldaselt heledate juuste, suurte helehallide silmade ja kahvatu nahaga, mida täpitasid tedretähnid. Aga tavaline ta polnud.

Oma eluga oli Nora leppinud, sest teisiti ta lihtsalt ei osanud. Ta elas küla lähedal metsaservas pisikeses hurtsikus kohaliku ravitsejanaise Marda juures. Juba see pani inimesi temasse eelarvamustega suhtuma. Nad kartsid vana ravitsejat sama palju kui põlgasid ja kuigi nii mitmedki külaelanikud olid elus just tänu Marda taimetarkusele, räägiti naisest kui õelast posijast ja nõiast, mis muidugi polnud tõsi.

Nora ei vihanud Mardat, kuigi too oli vahel karm, sest vana naine oli ainuke ema, keda tüdruk kunagi tundnud oli. Nora pärisema suri tüdrukut sünnitades ja isegi Marda polnud suutnud teda päästa. Kuna teisi sugulasi vaeslapsel polnud, võttis vana ravitsejanaine ta enda juurde kasvatada.

Ja just Marda oli see, kes õpetas tüdruku maailmaga suhtlema. Nora oli kurt. Kui tüdruk oli alles väike, arvasid inimesed, et ta on lihtsalt vaikne laps, kes harva nuttis, kuid kui Nora juba neljaaastasena sõnagi lausunud polnud, taipas vana naine, et lapse auteismil on põhjus ja proovis teda aidata.

Lõpuks oskas Nora suudelt lugeda ja mõistis vaevaliselt, mida inimesed tema ümber rääkisid, kuid külaelanikud hoidsid ikka temast eemale ja kui võõrad ka püüdsid vahel neiut kõnetada, tõmmati needki kõrvale ja sosistati vargsi, et Noraga pole mõtet rääkida, sest tüdruk on kurt ja tumm nagu kala. Ka see polnud päris tõsi.

Vana Marda oli oma õpetustes olnud põhjalik ning püüdnud tüdrukut ka rääkima õpetada, mis oli olnud tõeliselt raske ja vaevarikas töö, kuid oli andnud tasapisi ka tulemusi.

Nora polnud rumal tüdruk ja kui ta soovis, oleks ta nüüdseks võinud rääkida, mis siis, et ta ise oma häält ei kuulnud, aga seda ei teadnud keegi peale Marda ja niisiis vaikis Noragi.


Sel varahommikul, kui meie lugu algab, tõusis päike vihmasele ning vilule sügisele tavatult selge ja säravana ning Marda saatis Nora talvevarudeks ürte ja juuri otsima. Tavaliselt oleks see tüütu töö Norat pahandanud, sest vajas kannatust ja tähelepanelikkust, et leida just õige vanuse ja suurusega taim ning see siis vigastamatult välja juurida, samal ajal kui Nora oleks selle asemel tahtnud uurida uusi rebasepesasid või kontrollida kas kõik varasuvel koorunud rabapüüd on suureks kasvanud.

Täna aga lõpetas neiu hommikusöögi kiiresti ja astus pärast nende vana kitse ja paari kana toitmist rõõmuga väravast välja. Katkematu vihm oli seni külarahva majades hoidnud ning nüüd paistsid kõik päikese üle taas rõõmustavat. Isegi teeäärses kraavis varjuvate konnade krooksumine kõlas ergutavalt ja koerad ei haukunud täna mitte Nora peale, vaid tervitasid kuldset päikest.

Külamajade vahel langetas Nora harjumusest pea, tahtmata näha halvustavaid või haletsevaid pilke ning kiirustas edasi kollaste põldude taga tumendava metsa poole. Alles kõrgete puude varjus tundis neiu end taas tõeliselt vabalt ja veetis nii terve lõunapooliku sügisrüüsse mähkuvas metsatukas korjates vahel mõne vajaliku ravimtaime, mille heitis korvi leitud seente ja marjade vahele.

Pärastlõunal rullusid läänest üle tasandike ähvardavalt tumedad pilved ning kuigi Nora polnud sugugi leidnud kõiki vajaminevaid rohte, pidi ta esimeste vihmapiisade langedes tagasi küla poole tõttama. Poolel teel muutus harv vihmasabin tugevaks sajuks ning külateele jõudes oli neiu juba läbimärg ja üdini külmunud.


Hingeldades peatus Nora kõrtsi ees. Soojad tulekumad udustest akendest kutsusid tüdrukut hubasesse ruumi vihma- ja külmavarju minema. Maja oli kohati lagunenud, aastatest räsitud ning seest samaväärselt räpane ja umbne, haisedes kohaliku lääge vägijoogi, mulla ja loomasõnniku järele ning oli peaaegu alati täis matslikke lihtsaid põllumehi, kel ilmselt polnud midagi paremat teha, kui õhtu õhtu järel üksteise võidu juua ja luiskelugusid pajatada, samal ajal kui kunagi nii viljakad põllud iga aastaga rohkem sööti jäid.

Paistis, et täna oli suurem osa külarahvast kõrtsi kogunenud ning harilike joobunud meeste vahel seisid ka nende kaasad ja tütred. See muutis Nora ettevaatlikuks ja kõhklevaks - talle ei meeldinud rahvarohked paigad - kuid vettinud riided ja ennast pidevalt meelde tuletav külmus olid kaalukamad, kui vastumeelne rahvamass, ja nii otsustas neiu kasvõi ainult hetkeks ennast kõrtsikamina ees soojendada ning siis enne pimedat tagasi Marda juurde jõuda.

Ettevaatlikult hiilis Nora rahvasummast läbi hoides seinte ligidusse ning nihkus hõõguva kolde poole. Nagu alati ei tehtud temast väljagi. Kuid seekord paistsid kokkutulnud tüdrukut tõesti mitte märkavat.

Mida nad küll vaatavad, mõtles Nora endamisi ja lõpuks uudishimule alla andes piilus üle eesseisjate õlgade.

Rahvas oli kogunenud tiheda sõõrina ümber laua, mille ääres istus võõras noormees. Nora tähelepanu köitis iseäralik riistapuu mehe süles. Tüdruk polnud kunagi midagi sellist näinud. Paistis, et ese oli tehtud puust, ning selle kolmnurkse raami vahele olid tõmmatud imepeened keeled, mida võõras erilise õrnusega silitas ja sõrmitses. Kõige imelikum tundus Norale, et kõrtsiseltskond jälgis noormeest pingsalt nagu ära nõiutud. Tüdruk piilus vaheldumisi kord meest ning siis inimesi jõudmata selgusele, mis selles võõras erilist on, et kõik teda nii vaimustunult jälgivad. Mees oli tolmune ja rändurirõivastes, salkus tumedate juuste, kuid kaunite näojoontega ning ilmselt kaua teel olnud. Selline väljapaistmatu ja tagasihoidlik kuju, kes õiges olukorras võib siiski osutuda hoopis kuninglikuks printsiks endaks või vähemalt kellekski tähtsaks.

Kui Nora niimoodi võõrast uuris, tõstis too silmad ning nende pilgud kohtusid. Hetke paistis noormees sama hämmingul kui neiu, kuid naeratas seejärel nii et kogu tõmmu karm nägu särama lõi ja sõrmed peentel keeltel peatusid. Tekkinud vaikuses pöördusid lummatud kohalolijad suunas kuhu rändur vaatas.

"Kanäe, kes ka siia roninud!" pahvatas lähim jässakas mees, ise valjult naerda möirates, millega paljud vaimustunult liitusid.

Ainuke selles melus tõsiseks jäänu oli võõras rändur, kes heitis mõistmatuid pilke hirmunud tütarlapsele ja teda nügivatele külameestele. Nora püüdis meeleheitlikult läbi rahvasumma ukseni tungida endal kibe nutt kurgus. Lõpuks väljapääsuni jõudnud lükati ta naerupahvakute saatel armutult välja tormisesse sügisõhtusse nii et Nora teele porisse kukkus. See tõi kaasa isegi suurema naerulaine ja rahulolevalt pöördus seltskond tagasi sooja kõrtsituppa.


Nora lebas porisel teel lastes pisaratel vihmaga seguneda ning ei suutnud tõusta. Ta ei märganud, et võõras oli kõrtsist väljunud ning murelikult tema kohale kummardunud. Alles arale puudutusele reageerides tõstis tüdruk ehmunult pea ja nägi võõra suud vormimas küsimust.

"On sinuga kõik korras?" päris noormees, kuid Nora ei tahtnud ega saanud vastata, vaid pööras pea eemale, tõusis ise veel lohutamatult nuttes ning hetke pärast jooksis juba mööda mudast teed tuttava metsasalu poole kadudes varsti võõra silmist, kes kõrtsi ees seisis, märjad juuksed näole kleepunud ning mõtlikult neiule järele vaatas.


Alles siis, kui külatee ümber madala mäenõlva keerdus ning udused tulekumad silmist kadusid, aeglustas Nora sammu ning tõmbas õhukest mantlit kramplikult koomale. Päike oli vihma varjus loojunud ning nüüd oli väljas juba sügav pimedus. Lõikav tuul tuhises üle teeäärsete põldude ning üdinitungiv vihm surus veel koristamata vilja halastamatult vastu maapinda. Noral oli külm, ta oli näljane ja väsinud ning igatses jõuda sooja kamina ette.

Madala kiviaiaga ümbritsetud majake ilmus peagi kuuskede varjus nähtavale. Kõigepealt üksik ere tuluke nagu vilkuv silm keset tormist ööd, seejärel vingerdav hägune suitsusammas ning siis tuuleiilides klõbisev ja krääksuv aiavärav.

Nora lükkas ebakindla värava lahti ning marssis otsustava ilmega edasi. Korraga jäi tüdruk seisma ning silmitses kitsast akent. Tuli aknas oli äkitselt kustunud ning maja mattus pimedusse. Keegi ei tulnud uksele tervitama või aknale uut küünalt läitma. Aeg näis justkui paigal seisvat, vihmasadu lakkas ning vaid tuul sasis kibuvitsapõõsaid aiamüüri ääres. Noral hakkas vaikselt kõhe. Ta polnud kunagi pimedust või metsa kartnud, kuid praegu tärkas neius närviline ärevus.


Aeglaselt tõmbas Nora esiukse lahti ja astus sammu sissepoole jäädes ukseavasse seisma. Tuba oli soe ning lõhnas taimede ja keevate rohusegude järele. Tüdruk kissitas pingsalt silmi ning püüdis pimeduses midagi äratuntavat eristada. Ja siis ta nägi teda - selgelt eristuvat tumedat kuju kössitamas keset põrandat lamava tuttava keha kõrval. Marda surnud keha kõrval. Nora tundis, kuidas ta süda kasvavas hirmus järjest kiiremini lõi, kuid ta ei suutnud liigutada, veel vähem häält teha.

Kuigi tuba oli pime, eristas tüdruk kuju nüüd selgepiiriliselt- see põlvitas liikumatult surnud naise kõrval, pea mantli varjus langetatud. Seejärel vajus kuju maaslebavale laibale ning varjas hetkeks surnud ravitseja külma näo oma mustade juustega, mis kapuutsi alt välja langesid.

Hetke pärast oli kõik läbi ning Nora leidis end jõllitamas lõpmata sügavaid helevalgeid silmi- tume võõras oli pea tõstnud. Nendes silmades peegeldus tuhandete lahkunud inimeste, edasiliikunud hingede valu ja rõõm, kuid kõige selgemalt eristas Nora temale kõige kallima inimese, äsjalahkunud Marda hinge ning hetkeks tundis neiu, et näeb vana ravitsejat talle viimast korda naeratamas. Nora ei teadnud, kuidas ta seda kõike nägi või tundis, või kes oli too kõhedusttekitav kuju silmadega, mis avasid värava hingedemaailmasse.

Kui tume kuju niimoodi tüdrukut vaatas, unustas Nora isegi hingamise, põrnitsedes vaid kohkunult ja sõnatult võõrale vastu.

"Sa...näed mind?" sosistas kuju äkitselt ning neid sõnu neiu mitte ainult ei näinud tema kahvatuil huulil, vaid kuulis oma peas. Hääl kajas Nora igas närvirakus ja helises kohtades, kuhu kunagi varem polnud ükski heli jõudnud.

Vaikuse purustanud sõnad päästsid valla tüdrukusse kogunenud pinge ja hirmu ning hetkega oli Nora uksest väljas, tormates meeletu kiirusega tagasi küla poole, kust mõne aja eest solvunult põgenenud oli, suundumata isegi laiale teele, vaid kihutades otse läbi vihmast märgade põldude, heitmata ühtegi pilku tagasi.


Tormijärgne taevas oli uskumatult selge. Vihased äikesepilved rullusid edasi viies oma veed ja tuuled uutele maadele ning olid nüüdseks kõigest hall müür silmapiiril. Tähed särasid eredalt nagu oleks vihm nad just üle pesnud ning õhuke kuusirp saatis oma nukra kuma üle räsitud maa.

Rändur Jonath istus kõrtsi ees verandal ning tõmbas mõtliku ilmega piipu, näppides vahepeal hajameelselt sülesolevat harfi. Ikka ja jälle pöördusid ta mõtted tagasi kummalise tütarlapse juurde, kes teda mõistmatult kõrtsis uurinud oli. Kuid mitte kuulanud, sest nagu kohalikud rääkisid, ei kuulnud tüdruk.

Mees puhus taeva poole magusaltlõhnava suitsurõnga ning tõmbas harfilt kurvakõlalise akordi, mis õhku helisema jäi nagu järge oodates. Hetke pärast pistis kõrtsiukse vahelt pea välja vananev baaridaam, kes oma võlusid ikka veel soovijatele müüs ning nõjatus vastu uksepiita, silmitsedes unelevalt sädelevat taevalaotust ning mõeldes ehk kunagisele kuldsele noorusele või mõnele armsamale, kes minevikku maha jäi.

Jonath ei pööranud naisele tähelepanu, kuid lasi oma peentel sõrmedel õrnalt üle harfikeelte libiseda muutes mängimise keerukaks mustriliseks tantsuks, kus käed kord tõusid, kord langesid, põimudes keelte ümber ja vahel nii et mõnikord kadusid pillikeeled üldse silmist ning näha oli vaid võbelust graatsiliselt liikuvate sõrmede ümber.

Naine ohkas ning naeratas. Tema arvates oli see taevalik muusika millesarnast poldud siinkandis kunagi varem kuuldud. Rändur võib kõrtsis peatuda nii kaua kui soovib, maja kulul loomulikult, kui ta vaid oma heledaid harfimeloodiaid mängima jääb. Ehk tahab ta siia ka elama jääda, kui näeb kui kaunis on ümbrus ja kui väga inimesed ta annet siin armastaksid. Ning abiellumiseks oleks siin valida paljude nägusate neidude vahel, kasvõi mõni ta enda tütardest. Peab korraldama, et ta nendega kohtuks.

Nii mõtles baarinaine ja kaugemale ta enesekesksed mõtted ei jõudnudki, sest ta oli ikkagi kõigest lihtne talunaine. Jonath aga mõtles taas salapärasele kurdile tüdrukule, kes keeldus ta mõtetest lahkumast ning kerkis ikka ja jälle silme ette. Korraks tõstis rändur pilgu pillikeeltelt silmapiiril vooklevale teele ning üllatus nähes kaugusest küla poole tormavat väikest tumedat kogu, mis liikus kiiresti nagu aetaks teda taga. Mees tõusis püsti, et paremini näha ning ka baarinaine, kes meloodia katkedes oma unelusest ärkas, pööras pea tulijat vaatama.

"See on ju see kurt tütarlaps!" hüüatas Jonath, kui jooksev kogu lähemale jõudis nii et tema nägu juba eristada võis.

"Mis, Nora? Ei või olla, mis tal nüüd nii hilja siia asja!" ei suutnud lõbunaine uskuda ning kissitas pingsamalt oma tuhmistuvaid silmi. "Peab tal alles häda käes olema," turtsatas naine põlglikult jõudes viimaks otsusele, et tegemist on tõepoolest ravitsejanaise tasase kasutütrega.

Kui neiu juba majade vahele jõudis, astus Jonath kõrtsiterrassilt alla tüdrukule vastu ning ulatas toetava käe, kui Nora taarudes temani jõudis ning kurnatult peaaegu maha vajus. Ettevaatlikult abistas mees neiu trepini, kuhu too hingeldades istuma jäi, hoides kätega peast kinni nagu püüaks sealt midagi kutsumatut välja ajada.

"Midagi peab valesti olema," raputas tüdruku ees põlvitav Jonath mõistmatult pead.

"Ära siis seisa seal niisama, rumal naine. Tule aita mul ta sisse viia. Kas sa ei näe, et ta on läbimärg ja terve tee jooksnud?" urises mees vihaselt baaridaamile, kes kõrgilt Norat jälgis.

Koos õnnestus neil värisev tütarlaps kõrtsituppa juhtida, kus nüüd vaid mõni jorisev talumees tule ääres istus, ning madalale tekiga kaetud järile istuma sättida. Vana baarinaine lahkus kuuma jooki tooma.

Tüdruk vaikis ning ei püüdnudki oma aitajatele otsa vaadata. Jonath võttis ettevaatlikult Nora käed oma pihku sundides neiut endale otsa vaatama.

"Mis juhtus?" küsis mees rahulikult ning selgelt aimates, et nii võib tütarlaps teda mõista. Kuid Nora vaid raputas pead, märgades silmades peegeldumas selgestimõistetav abipalve.

"Ära nuta. Siin ei juhtu sinuga midagi," püüdis mees Norat lohutada. "Kas sa nägid röövleid?"

Saades vastuseks vaid järsu pearaputuse jätkas mees, tegelikult märkamata, et tüdruk oli temast aru saanud: "Mõni metsloom äkki hirmutas sind?"

"Isand, tüdruk ei saa ju aru, mida te räägite! Mis tal ikka viga, ilmselt nägi karu või hunti ja hakkas kartma. Seda ikka juhtub," pakkus tagasijõudnud baaridaam tüdinult, lükates aurava tassi neiule pihku. Nora suunas oma hallikate silmade terava pilgu naisele ning puuris teda sellise abitusega, et naine murelikult kulmu pidi kortsutama. Jõudnud nagu otsusele hingas tüdruk sügavalt sisse ja avas suu.

"Marda.." kostus kähe hääl Nora huulilt ning baarinaine pidi üllatusest peaaegu istuli vajuma.

"Kassanäe!" hüüatas ta hämmastunult suutmata uskuda tõsiasja, et kurt tütarlaps oli häält teinud, pööramata tähelepanu kuuldud nimele.

"Marda? Kas midagi on temaga halvasti? Kas ta vajab abi?" päris Jonath erutunult.

Nora hoogsatest peanoogutustest mõistmisele jõudes käskis mees lõbunaisel kiiresti üks või kaks külameest kokku kutsuda ning metsapiiril elava ravitseja juurde saata. Ta aimas juba, mis juhtunud oli ning silmitses kurnatud tütarlast kaastundliku õrnusega. Saatnud Nora koos baaridaamiga ülemisele korrusele puhkama, liitus Jonath talumeestega ning suundus koos nendega mööda põldudevahel vonklevat teed tumeda metsatuka poole, et leida madalast puuhütist lahkunud ravitsejanaise surnukeha.


Sel ööl nägi Nora tõeliselt veidrat und. Seal oli Marda, kuid ta polnud enam elatunud ja tõbine, nagu Nora teda viimastel aastatel mäletas, vaid jõuline ja särav, kaunis naine kel nägu vaid õrnalt aastatest kortsunud ning ta hoidis kätel vastsündinud last, kes tasaselt hingas. Siis lasi Marda pisikesest lapsest lahti ning tundus justkui hääbuvat ja kaduvat. Äkitselt kasvasid maast välja puu- ja taimevõrsed ning alustasid meeletu kiirusega kasvamist. Väikesed puukasvud sirgusid aina kõrgemaks, neile tekkisid lehed ja viljad, mis siis kolletusid ning maha kukkusid ning nendest kasvasid uued taimed. Noral hakkas sellest kõigest pea ringi käima ning ta kukkus rohule, mis kasvas otse tema ümber aina taeva poole, kuni mattis tüdruku enda alla. Taevas oli täis tuhandeid tähti ja nende sära täitis kogu maailma. Nora justkui hõljus keset suurt tühjust, ümbritsetud helendava valgusega ning sajad, tuhanded, miljonid tähed sadasid lausa vihmana tema ümber maale. Siis hakkas kogu maailm keerlema ning värelev valgus tõmbus kokku kuni muutus kaheks hõbedaseks kogumikuks keset mustavat tühjust ning puurisid teda justkui kaks silma. Pimedusest eraldus kuju ning liikus tüdruku poole.

"Kes sa oled?" karjus Nora ning tema võõras hääl kajas ümberringi. Kuju seisatas ning tüdruk nägi enda eest tumedasse keepi mähkunud nukrat meest. Nora teadis, et on tundmatut juba kohanud- Marda puuhütis.

"Ära karda, Nora. Ma olen sõber. Tule!" kõlas vaikne hääl, mis oli vähemalt sama nukker kui võõra tumedad silmad ning kuju sirutas musta keebi varjust neiule kahvatu käe.

Nora ei saanudki teada, kes too ilmutus oli, sest sel hetkel ta ärkas oma rahutust unest ning tõusis voodis istukile. Sõnad aga keerlesid ikka veel tüdruku peas, nüüd ärkvel olles vaikselt hääbudes, ning mida rohkem Nora neile mõtles, seda veendunum ta oli, et nähtu oli rohkem kui uni. Kummaliselt aga ei tundnud Nora hirmu või ärevust, vaid pigem uudishimu. Samas polnud ta üldse kindelgi, kas see, mida ta hütis näinud oli, oli tõelisus või fantaasia. Tuba oli olnud pime. Väga tõenäoliselt võis ta olla näinud ainult mõne akna taga asuva puu helklevat varju, kuid südames ei suutnud Nora sellise seletusega leppida. Vaikselt tungis murest ja abitusest läbi ka nukker teadmine, et nüüdsest alates on ta maailmas üksi. Täiesti üksi keset küla, mis teda vihkas, inimeste seas, kes soovisid, et ta lahkuks- ilma toetuse, abi ja hooleta.


Marda maeti sama päeva päikeseloojangul küla kalmistu lähedale kõrgete saarepuude alla. Punatav päike väreles puude vahel ning pehme tuul keerutas aeg ajalt üles kollaseid närbunud lehti. Nora seisis üksinda värske mulla järgi lõhnava haua ääres, sest maakonnapreestrit polnud keegi vaevunud kutsuma, ning jälgis tuimalt kuidas hauakaevajad pakse mullakobaraid augu põhjas lebavale kirstule kuhjasid. Ta polnud kurb, kuigi tundis end üksildaselt. See kõik pidi olema millegi uue alguseks, tüdruk tunnetas seda vaistlikult ning võibolla muutis just see olukorraga leppimise lihtsamaks.

Visanud viimase lilleoksa hauda keeras Nora meestele selja ja sammus aeglaselt küla poole. Ta ei tahtnud minna tagasi külasse, kus nüüd rohkem kui eales teda näha ei soovitud. Nora oli otsustanud, et läheb tagasi Marda hütti. Talv oli tulekul, niisiis ei pääse ta varsti mitu kuud välja, kuid kui tuleb jälle kevad...Kevadel läheb ta võibolla üldse siit ära- rändab kaugele maa läänerannikule, kus randu uhub külm ookean ning sadamaid ümbritsevad uhked ja vägevad linnad.

Kui Nora mõttessevajunult mööda rohtukasvanud jalgrada edasi kõndis, märkas ta äkki laulik Jonathit, kes teda eemalt vastu puud toetudes jälgis. Tüdruk pööras pea mehest eemale ja astus teele, mis viis ringiga ümber kalmistu külast eemale. Päike veeres üha madalamale metsa taha ja taevas värvus aeglaselt tumedamaks. Nora ei näinud, kuidas Jonath talle mõne aja pärast järele ruttas ning selle pärast ehmatas ta kõvasti, kui keegi talt õlast haaras.

"Tere," lausus Jonath rahulikult.

Mida see mees tahab? mõtles Nora küsivalt laulikule otsa vaadates. Oh ei! Kindlasti tahab ta tema kõrtsitoas magamise eest raha. Nora kaalus, kas mees nõustuks, kui ta tasuks toidu või ravijookidega, sest raha tal loomulikult polnud, kuid kui mees rääkima hakkas, ei küsinud ta üldsegi mitte tasu.

"On sinuga kõik korras?" päris Jonath.

Nora veel rohkem kimbatusse sattunud pilku nähes jätkas ta: "Ma arvasin, et ehk soovid sa natuke seltsi. See naine...ta oli sulle tähtis, tunnen kaasa."

Nora peas tuhisesid segadusseajavad mõtted. Miks see mees temaga nii sõbralikult rääkis, kui ta ei tahtnudki raha? Peale Marda polnud keegi tema kunagi lahkelt rääkinud.

"Aitäh," lausus ta vaikselt.

Sellest paistis mees innustust saavat, sest ta naeratas säravalt. Võibolla oli ta hetkeks arvanud, et Nora ei mõista, mida ta räägib või ei oska vastata. Nora jälgis veel mõne hetke mehe tumedat nägu ning sammus siis teedpidi edasi. Too rändurlaulik paistis küll sõbralik ja lahke, kuid tüdruk oleks praegu eelistanud olla üksinda.

Jonath igatahes ei paistnud nii arvavat ja jõudis varsti taas Norale järele, kõndides temaga kaasa.

"Tohib ma kõnnin sinuga?" küsis mees sõbralikult, kui tüdruk oma heledad silmad jälle mõistmatult temale pööras.

"See tee ei lähe külasse," vastas Nora karedalt nüüd veel enamgi soovides, et Jonath lahkuks.

"Noh, mulle kulukski üks pikem jalutuskäik ära. Tohin ma midagi küsida?" jätkas ta enne, kui Nora temast eemale jõudis pöörata. "Mulle öeldi, et sa oled kurt, kuid see ei saa ju nii olla kui sa minust aru saad ja vastata oskad."

Nora jälgis meest tähelepanelikult. Lähedalt paistis ta nii noor, võibolla mõni aasta Norast vanem, kõigest meheks sirguv poiss. Hoolimata noormehe otsekohesusest tundis ta end Jonathi seltsis vabalt ja kindlalt ning vastas jahedalt naeratades:

"Ma ei kuule enda häält, kui räägin, või sinu oma, kuid oskan näha sõnu huultelt. Kui ma selgelt inimest näen, tean mida ta räägib isegi kui eelistan ise vaikida. Tumm ma siiski pole."

Mõnda aega kõndisid nad vaikides mööda hämarduvat rada, mis vookles nagu särav madu keset tumedat maastikku. Küla jäi rajast paremale ja läbi pimeduse võbelesid kümned tuled ja kumad.

"Mida sa siinkandis teed?" purustas Nora viimaks rõhuva vaikuse.

"Ma olen laulik. Rändan ringi, teen oma muusikat neile, kes tahavad kuulata. Muud mul vaja polegi," vastas mees muretult.

"Muusika... Ma ei tea, mis see on," lausus tüdruk kõheldes.

Jonath naeratas ja ta pilk hägunes eemalolevalt.

"Seda polegi võimalik sõnades seletada. See on midagi ülevat ja tähtsamat, midagi taevalikku põrgus, mida kutsume eluks. On hämmastav, kuidas midagi inimeste loodut suudab kõigest hetkega sind täielikult haarata, sundida kõike unustama peale selle täiusliku ülevoolava harmoonia ning teisalt tekitada nii palju ärritust kõigest paari noodi vahetusega. See on jumalate meelelahutus ja inglite kingitus. Midagi kirjeldamatut," vastas Jonath, kuid vaikis nähes Nora nukrat pilku.

"See on kindlasti hea tunne, kui millestki nii vaimustavast osa saad," lausus tütarlaps ilma mingi kahetsus -või kadedustoonita hääles. Õhin, mis mehe näos paistis, rääkis juba enda eest, kui tähtis see muusika talle oli. Nora oleks kõigest soovinud, et oleks paremini aru saanud, mida noormees mõtles.

"Mida sa edasi kavatsed teha," päris noor laulik, kui vestlus taas soikus.

"Ma ei tea. Võibolla lähen isegi rändama. Müün oma vähest taimetarkust mõnes linnas kusagil lääne pool, mere ääres. Ma pole kunagi merd näinud. Ma pole kunagi isegi ühtegi tõelist linna näinud," vastas neiu mõrult.

"Sa tahad näha linna? Ma olen kogu oma elu ühes sellises elanud ja igatsesin näha tõelist loodust," naeris Jonath lõbusalt. "Linnas pole midagi - kõigest külmad kivid ja kõrged müürid, mis sulgevad su nagu vangi. Ma oleksin hoopis õnnelik, kui võiksin elada nii kaunis kohas nagu sina."

Nora naeratas samuti. "Kevadel võib üks väike puuhütt tühjaks jääda nii et sul võib see võimalus isegi tekkida," vastas neiu heatujuliselt.

Kui maastik tõusma hakkas ja konarlikumaks muutus jõudsid nad teelahkmele, kus rada kaheks hargnes.

"See tee viib tagasi külla," osutas Nora kitsukesele rajale , mis kaugete tulekumade poole lookles. Teine teeharu tõusis mööda lauget nõlva kõrgemale ja kadus tumedate puude vahele. Märkamatult oli öö saabunud ja taevas süttisid esimesed tähed.

"Ma peaksingi hakkama tagasi minema. Seal ees on päris pime, " lausus Jonath piiludes tumedat rada mida mööda Nora pidi edasi minema. "Ära teelt eksi. Ja ma tahan kunagi veel selle vabaneva hüti kohta kuulda. Võimalik, täitsa võimalik, et otsustangi siia maalilisse kohta jääda," ütles noormees kelmikalt naeratades ja keeras küla poole viivale rajale.

"Nägemist," sosistas Nora kui mees silmist kadus.


Rada oli pime, kuid Nora teadis nägematagi kuhu ta läks; nii mitmeid kordi oli ta sedasama teedpidi kõndinud ümberringi vaid sammaldunud maapind ja pahklikud männid. Puuharude vahelt säras kuu ja kusagil huikas öökull, kuid seda Nora ei teadnud. Neiut täitis uutmoodi lootus- temaga saab kõik korda.

Mõne aja pärast jäi Nora seisma ja vaatas ettevaatlikult ringi. Juba mõnda aega oli tal ärritav tunne, et keegi jälgib teda. Maastik ümberringi oli aga rahulik ja uinunud. Tüdruk oli peaaegu mändide vahelt välja jõudnud ja eespool paistis heledam valgus. Seal laskus rada taas kaljuselt künkalt alla ning Marda hüttki paistis juba.

Mida ma õige leida lootsin, raputas Nora pead ja astus edasi.

Kuid mõne aja pärast peatus ta taas. Marda oli talle alati õpetanud oma vaistu usaldama ja praegu karjusid kõik närvid tüdrukule, et ta pole üksi. Nora sulges silmad, hingas sügavalt sisse kinnitades endale, et kui ta silmad jälle lahti teeb, ei kujuta ta endale enam asju ette. Kuid kui tüdruk silmad avas pidi ta õhku ahmides tagasi astuma. Mõnekümne jala kaugusel oli rajal tume kogu. Polnud aru saada, kas see seisis või küürutas, oli see üldse elus inimene või metsloom. Nora ei liigutanud ja ka kuju seisis paigal. Siis äkki kuulis Nora samasugust kõledat häält nagu Marda hütis, mis justkui tungis ta pähe ja helises, kumas seal kajana, ning tüdruk teadis kes tema ees seisab.

Hääl ütles: "Nii et see on siis tõsi. Sa näed mind...Noraleth," lisas see väikese viivitusega. Nora ei teadnud, miks kuju teda selle nimega kutsus või kuidas sai olla, et ta võõra häält kuulis. Ta hüüdis väriseva häälega: "Kes sa oled?" kuid enne kui ta oma küsimuse oli jõudnud lõpetada, sosistas hääl otse tema kõrvas:

"Ei rohkem ega vähem kui sina Noraleth." ning ehmatusega pead keerates pidi Nora tagasi põrkuma nähes kuju, mis just hetk tagasi oli paistnud eespool rajal, seismas otse tema kõrval.

"Mida te minust tahate? Ma pole mingi Noraleth! " kähises neiu kasvavas ärevuses nii et tegelikult ei kostnud ta kuivanud kõrist ühtki heli ja taganes veel ühe sammu puude poole. Kuju aga paistis temast aru saavat ilma sõnadetagi ja vastas:

"Muidugi oled sa Noraleth. See on paika pandud juba enne aegade algust, milleks siis kutsuda sind mõne nimega, mille on andnud surelike keeled?"

Võõras lükkas tagasi tumeda peakoti, mis üleni tema nägu varjanud oli, tuues nähtavale kahvatu näo.

"Mina olen Bardos," lausus võõras tehes napi kummarduse ja Nora nägi ehmatuseks, et võõras ei liigutanud rääkides suud ning sellegi poolest kuulis tüdruk teda -otse oma peas.

Nora uuris võõrast umbusaldavalt. Too oli pikk ning seisis veidi längus. Tumedad mustjad juuksed langesid räsitud salkudena peaaegu küünarnukkideni. Mehe nägu oli hele, peaaegu valge ja see kumas tumeda metsa taustal. Silmad, mida Nora mäletas ebaloomulike hõõguvvalgetena olid hoopis tumedad, kuid siiski nukrad. Hoolimata lapitud rüüst ja mustusest, mis andsid võõrale räsitud ja kurnatud välimusele, paistis mees ajatu. Ta oleks võinud olla kuusteist ning samas ka kuuskümmend.

"Sa olid Marda onnis...Ta on surnud," sõnas Nora vihasemalt kui tahtis. Ta ei märganud, et polnud oma mõtete lausumiseks suud avanud, vaid rääkis samuti mehega otse mõttest mõttesse.

"Loomulikult," vastas Bardos nagu oleks Nora midagi ilmselget öelnud.

"Kas sina tapsid ta?" päris neiu edasi.

"Ei ja jah," vastas mees pärast järelemõtlemist põiklevalt, jälgides üsna muretu ilmega Nora kimbatuses ilmet.

"Ma olin unustanud kui algelised on surelike arusaamad surmast ja tapmisest. Tead ma pole ammu mõnega rääkinud," jätkas Bardos muretult. Ta astus sammu neiule lähemale. Nora omakorda taganes.

"Kas sa kardad, Nora?" venitas Bardos tema nime rõhutatud põlgusega.

Norat häiris ikka veel, et mees rääkides suud ei liigutanud või et ta esimest korda kuulis kellegi häält oma peas, kuid ta ei kartnud. Ta justkui oleks seda oodanud ja oli salamisi hoopis rahul.

"Ei," vastas tüdruk järsult ja jäi otsusekindlalt seisma. Neid lahutas vaid mõni jalg.

"Väga hea," lausus Bardos tõsiselt.

"Noh, kas sa ei küsigi?" jätkas mees pärast hetkelist vaikust.

"Küsin mida?" ei saanud Nora aru.

Mees naeratas, kuigi ta nägu jäi seejuures karmilt nukraks. "Kõiki neid küsimusi, mis su peas keerlevad. Lase käia!"

Nora mõtles pöörase kiirusega. Tõsi, ta ei saanud aru, mis toimus ja tahtis vastuseid ning mingi osa temast tundis ikka veel seletamatut rahulolu.

"Olgu, mida sa Mardaga tegid?" küsis neiu otsekoheselt ja põrnitses tumedatesse silmadesse.

"Ma võtsin tema elu. See tähendab, ma ei tapnud teda, vaid võtsin tema sureva hinge. Tema aeg oli käes, mina viisin selle kõigest täide. Seda on üsna raske seletada, kuid varsti saad sa aru," vastas Bardos nagu endale kinnituseks noogutades.

"Kes sa oled?" päris neiu nüüd üsna uskumatult.

"Ah, ma arvasingi et sa seda küsid. Sellele küsimusele on aga raske vastust anda, Noraleth. Ma olen Väljavalitu, ingel, halastaja, hingedekoguja, abistaja ja vaenlane. Surelike keeles pole meie jaoks sõna."

"Teid on siis veel?" küsis Nora üllatunult.

"Oh jaa, meid on veel. Mitte nii palju kui vanasti, kuid piisavalt. Ja ma ei valetanud, kui ma ütlesin, et olen ei vähem ega rohkem kui sina Noraleth. Vaata, sina oled üks meist," lõpetas Bardos ja jälgis tüdrukut rahuloluga.

Nüüd raputas Nora täiesti uskumatult pead. See kõik pidi olema mingi hullumeelne unenägu. Kohe ärkab ta üles ja leiab ennast oma madalal asemel ahju peal. Aga seda ei juhtunud ning Nora vastas kärsitult:

"Ma olin valmis sind uskuma, kuid nüüd räägid sa jaburusi." Loomulikult polnud tema mingi väljavalitu.

"Ära ole rumal, tüdruk. Kas sa ei imesta, miks sa minu häält kuuled kuigi oled kurt?"

Nora polnud mehele öelnud, et ta kurt on. Tüdruku kortsus kulmud näitasid veel kõhklusi, kuid kahtlus hakkas taanduma.

Mees jätkas üsna lustlikult:

"Marda tunnetas seda, sellepärast ta su enda juurde võttiski. Lõpuks aimas ta peaaegu su nimegi ju ära."

Nora jälgis meest tuimalt äraütleva pilguga ja vaikis põikpäiselt.

"Ma ei aimanud, et leian eest Väljavalitu, kui Marda hinge järele tulin. Kuid seal ukseavas sa seisid ja vaatasid otse mulle otsa, mitte minust läbi nagu surelikud. Nemad ei näe meid, kui me just seda ei taha. Siis ma teadsingi. Imelik, me olime üsna kindlad, et nii hilisel ajastul ei sünni enam uusi Väljavalituid," lõpetas Bardos ja Nora pidi taas kõhklevalt kulmu tõstma. Ta ei saanud jälle mehe jutust midagi aru.

Bardos naeratas taas seda kummalist nukrat naeratust.

"Ma proovin seletada," lausus ta tõsiselt nagu neiu mõtteid lugedes.

"Me pole nagu tavalised inimesed, Noraleth, meie pole surelikud. Jah, ka meie sureme kui õige aeg tuleb, hiljem küll kui tavalistel inimestel. Kuid Väljavalitu sünnib uuesti. See teeb meist tõeliselt surematud- meie hing pöördub alati tagasi, et asuda oma kohale Väljavalitute seas. Ümbersünde jälgitakse hoolikalt, kui nad leitakse, õpetatakse nad varakult välja. Iga Väljavalitu on nüüdsel ajal oluline. Me ei või kedagi kaotada. Aga sina, Noraleth. Sina pole Ümbersündinu, muidu teaks me sind juba. On küll võimalik, et mõni hing võib tagasi pöördudes märkamatuks jääda, kuid see on kaheldav. Sa oled täiesti uus Väljavalitu."

Mees mühatas ja paistis kergelt pead vangutavat.

"Mis me oleme?" päris Bardos enne kui Nora jõudis selle küsimuse esitada.

"Nagu ma juba ütlesin- inglid, halastajad, hingedekogujad, mõrvarid," mees muigas nukralt, "võib öelda, et meie kätes on surelike hinged. Need kes seda väärivad, saadame me isiklikult edasi. Ära küsi kuhu, teispoolsus jääb ka meile veel saladuseks," Norale meenus äkitselt, kuidas ta oli Bardose silmades näinud Marda ja tuhandete teiste surnute hingesid, "paljud loomulikult aga ei vääri meie ilmumist. Mis nendest saab, pole oluline. Me ei tapa nagu sa praegu arvad ning nagu see paista võib. Me võime elu võtta, kui see on halastus piinatud hingele ja elu anda, kui see on lõppenud enne oma õiget aega, kuid me pole jumalad- seda, mis on ette määratud ei tohi ja ei suuda me takistada," lõpetas Bardos karmilt.

Nora seedis vaikselt kogu seda informatsiooni. See näriv rahulolu ja tunne, et kõik langes korraga paika, hirmutasid tüdrukut.

"Miks mina?" esitas ta mõttes Bardosele küsimuse.

Mees ei vastanud kohe, vaid paistis järele mõtlevat, mida öelda.

"Kas keegi üldse teab?" vastas mees lõpuks ja tema hääl kõlas õõnsalt.

"See on nii otsustatud juba enne maailma, enne inimesi, enne aega. Saatusele ei saa vastu hakata, Noraleth. Sa sündisid kurdina, märgistatuna, et ühegi sureliku hääl sind ei puutuks, kuni pole aeg. Nüüd on see aeg käes. Sa sünnid samuti ümber, ainult nii võid muutuda surematuks. Loomulikult pole siis enam vaja kaitsvaid tähiseid ning sa pole enam kurt. Ja siis asud sa oma kohale oma kaaslaste seas," lausus Bardos ja äkitselt lahvatas tema ümber hõbevalge sära ning Nora nägi kuidas valgusest rullusid lahti helendavad läbipaistvad tiivad.

Bardosele otsa vaadates tõi Nora tahtmatult kuuldavalt õrna ahhetuse- mehe silmad olid muutunud üleni valgeks ja kumasid üleloomulikult nagu Marda hütis. Ta astus Nora poole, kes hirmunult taganema pidi.

"Mida sa teed?" hüüatas ta segaduses, suutmata pilku lummavatelt silmadelt pöörata.

Mees kallutas oma pead uudishimulikult ja peatus.

"Ma ju ütlesin juba sulle, Noraleth. Sa sünnid ümber, et saada surematuks. Ära karda, sind leitakse ja su mälestused eelnevast elust taastatakse. Muud võimalust pole, Noraleth," lõpetas Bardos otsustavalt ja sammus jälle Nora poole.

"Sa kavatsed mu tappa?" karjus tüdruk mõttes vihaselt.

Nüüd paistis mees segaduses.

"Tappa? See on lunastus ja pääsemine," vastas Bardos ja tema hääles segunesid mõistmatus ja anuv meeleheide.

"Noh võibolla ma ei taha olla mingi surematu, kes käib ringi ja korjab inimeste hingi! Võibolla ma ei taha ümber sündida ja teie väikese peoga liituda!"

Neid sõnu karjus Nora ka päriselt, mitte ainult oma meeltes ja ta kähe hääl kajas kõrgetelt puudelt tagasi.

Bardos oli peatunud ja hõbedased läbipaistvad tiivad ning ebaloomulikud silmad hakkasid hääbuma, kuni mees oli jälle tavaline.

Hetkegi kõhklemata keeras Nora ringi ja tuhises mööda rada edasi, künkast alla, kus ootas Marda kaitsev hütt. Ta pooleldi nuuksus ja hingeldas, pisarad mööda õhetavaid põski mantlikrae vahele voolamas.

"Oma saatuse vastu ei saa, Noraleth," kõlas Bardose nukker hääl tema meeltes ja Nora lisas veelgi kiirust komistades teravatel kividel ja kriimustades oma jalgu nii et need varsti punaste risti-rästi triipudega kaetud olid.

Bardos jälgis mõtlikult tüdruku eemaldumist ja ohkas endamisi: "Oma saatuse vastu ei saa." Seejärel ta haihtus jättes järele vaid ähmase võbeluse ning metsik loodus ümberringi vajus uinunud vaikusesse.

Järgmisel hommikul ärkas Nora hilja. Ta oli pugenud tekkide alla Marda voodis, kus oli ikka veel vana naise ürtidest ja taimedest segunenud lõhn, kuid oli uinunud alles varahommikul.

Ilm akna taga oli hall. Taevas oli kaetud süngete pilvedega ja tibutas kergelt vihma. Nora pea valutas ja oli tunne nagu see tahaks lõhkeda. Lisaks valutas tal ka kurk pingutusest, mida oli nõudnud Jonathiga rääkimine. Eelmise õhtu sündmustele Nora ei mõelnud kuigi heitis aeg-ajalt rahutuid pilke välja nagu lootes oma eesaias näha tumeda keebiga võõrast.

Pärast seda, kui ta oli kogu toa sentimeeter sentimeetri haaval üle pesnud, ära küürinud ja tolmutanud, õhutanud, tegi ta seda uuesti, nühkides eriti kõvasti kohta, kus ta mäletas Marda surnud keha lamanud olevat.

Lõpuks peale lõunat, kui neiul enam mitte midagi teha polnud, sest kogu hütt ning ka pisike kitseaedik ja kanakuut maja taga särasid puhtusest, otsustas Nora vastumeelselt minna külasse, et viia Marda värskele hauale lilli ning saada kätte oma talvevaru viljaterasid ühispõllul töötamise eest.

Pärast seda, kinnitas ta endale, pole enam vajadust külasse minna. See jääb viimaseks korraks.

Kui ta muidu oleks valinud tee, mis läks läbi kollakas-punase sügisese metsa, siis seekord vältis ta meelega kohta, kus oli kohtunud Bardosega ning astus teele, mis lookles põldude vahel.


Kalmistu oli vaikne nagu tavaliselt ning paistis vihmase ilmaga eriti nutusena. Nora ei peatunud seal kaua ning sammus edasi küla ühise viljaaida poole. Viljaaida hoidja oli kogukas ja tüse mees, kelle silmad alati ebameeldivalt vilasid. Seekord istus mees väikese ahju ees, jalad tulepaistel välja sirutatud. Nora sisenedes heitis mees tüdrukule ükskõikse pilgu, tõusis ning astus kohmakalt tagaruumi. Tagasi tulles hoidis ta käes poolenisti täis viljakotti ja heitis selle sõnatult Nora jalge ette. Tütarlaps jälgis meest mõistmatult. Seda oli ju palju vähem, kui oleks pidanud olema. Kõigest pool kotti teri terve talve peale? Pahaselt haaras Nora koti, nööris selle kinni ja astus välja. Küll ta kuidagi hakkama saab, ta ei anna neile lollidele seda rahuldust, et hakkab rohkem vilja kerjama.

Nora astus tusaselt edasi näol ilme nagu võiks ta hammustada igat vastutulijat. Külakõrtsini jõudes jäi Nora seisma. Ta mõtles Jonathile ja naeratas endamisi -oleks tore teda uuesti näha. Noormees oli ju öelnud, et tahab temaga jälle rääkida. Enne kui Nora jõudis ümber mõelda, lükkas ta ettevaatlikult ukse lahti ja astus sisse.

Jonathit polnud võimalik mitte tähele panna. Laulik istus kõrtsiruumi tagumises otsas pingil kamina lähedal, põlvedel tema harf ja paistis üsna heas tujus. Polnud ka ime, sest teda ümbritsesid peaaegu igast küljest imetlevate pilkudega tüdrukud püüdes üksteise võidu mehe tähelepanu võita. Otse Jonathi ees põlvitas kuldsete pihaniulatuvate juustega tütarlaps kleidis, mis nii kaunilt ta nahale liibus. Nora tundis temas ära baarinaise noorima tütre ning tema meeleheiteks jälgis Jonath tüdrukut võlutult, naeratades oma säravat naeru. Norat läbis valus kadedusepiste. Miks ta siia tulnud oli? Mida ta küll oli lootnud? Ta tahtis juba lahkuda, kuid noormees oli teda märganud ning sammus mureliku pilguga Nora juurde.

"Kas midagi on juhtunud, Nora?" küsis Jonath, kui oli tütarlapseni jõudnud.

Nora heitis pilgu tüdrukutekamba poole, kes nüüd neid jälgisid ja omavahel sosistades itsitasid. Tal hakkas sellest paha ja tahtis põgeneda.

Ta raputas pead ja vastas vaikselt: "Ei...ma kõigest tahtsin ennast hetkeks soojendada. Ma lähen nüüd."

Jonath paistis hetkeks kõhklevat, kuid lausus siis kerge peanoogutusega: "Jah, hästi. Nägemist, Nora."

Tüdrukud Jonathi selja taga itsitasid ikka veel ning tundes ennast eriti rumalana astus Nora tagasi välja pärastlõunase vihma kätte. Ta oleks tahtnud endale oma viljakotiga pähe virutada, et oli nii loll olnud. Loomulikult ei tundnud Jonath tema vastu muud kui kaastunnet. Kuidas oligi ta saanud midagi muud arvata?

Ma olen nii loll, kirus Nora endamisi, kui mööda teed edasi sammus. Äkki ilus majanurga tagant nähtavale meestekamp ning nende taaruvast kõnnakust oli näha, et nad polnud just kõige kainemas olekus. Nora langetas pea ja püüdis võimalikult märkamatult meestest mööduda. Nüüd olid ka talumehed Norat märganud ja jäid seisma. Tüdruk nägi, et nad sosistasid midagi omavahel, heites talle muigavaid pilke.

Nagu muuseas astus kamp seejärel edasi Norale vastu ning jäid seisma, kui Nora meesteni jõudis. Nora ei öelnud midagi, vaid tahtis paremale keerata, et kolmest mehest ringiga mööduda, kuid kiiresti astus üks noormees samuti kõrvale nii et Nora ei saanud edasi minna. Neiu hakkas ärrituma ja põrnitses mehi nüüd küsivalt.

Keskmine neist irvitas õelalt.

"Kus lähed, kenake?" päris ta. Nora vaikis kindlameelselt.

"Miks sa ei vasta, kui sinuga räägitakse?" päris nüüd mees, kes enne tema tee oli tõkestanud ning naeris lollakalt.

"Üks teatud laulik kinnitas küll mulle, et sa pidavat lausa jutupaunik olema," õrritas keskmine mees.

Nora ei suutnud seda enam taluda, ta oleks tahtnud nutta, kuid kartis, et see oleks mehi veel rohkem ässitanud. Veel kord püüdis ta kambast ringiga mööda minna, kuid jälle takistati teda. Nüüd astus keskmine mees tema poole ja tahtmatult haaras Norat hirm. Kaks äärtes seisnud meest võtsid neiul äkitselt kätest ning tõmbasid kitsasse kõrvaltänavasse, kus ta jõhkralt vastu seina surusid. Seejuures naersid nad nagu oleks see kõik mingi suur lõbustus.

Teda kõnetanud mees astus tüdruku juurde ja libistas oma karedate kätega üle Nora kaela haakides lahti vihmast niiske mantli. Nora süda peksis meeletu kiirusega ning ta hakkas vaikselt nutta tihkuma, püüdes lahti rabeleda kahe mehe käest, kes teda kinni hoidsid. Seejärel rebis kolmas mees lõhki Nora linase pluusi ja tema silmad põlesid ihast. Nora karjatas abitult, mille mees kohe summutas vajudes oma kehaga Norale ning vajutades huuled jõhkralt tütarlapse omadele. Mees haises vängelt loomade ja joomise järele ajades neiul südame pahaks.

"Ei...palun ei," nuuksus tüdruk meeleheitel, kui mees temast eemale tõmbus.

"Sa peaksid meile hoopis tänulik olema. Keegi teine sind ju ei tahaks. Või arvasid sa lollike, et too laulik tahab?" lausus mees õela irvega, mille peale teised kaks samuti pööraselt naersid.

Hetkelise vihasööstu ajel sülitas Nora mehele otse näkku, kuid sai vastuseks karmi kõrvakiilu, mis ta hetkeks uimaseks lõi.

"Ära nüüd rabele, pisike, või saad veel rohkem haiget," lausus mees naerdes ning hakkas oma pükse lahti nöörima. Nora pigistas silmad kinni ning nuuksus meeleheitlikult. Ei.. ei.

Edasi toimus kõik väga kiiresti. Kusagilt sööstis välja Jonath ja paiskas keskmise mehe maha. Teised kaks lasid Nora lahti ning kiirustasid oma kaaslasele appi, kes maas lebas ja teda peksvat noormeest eemale püüdis lükata. Nora nägi veel kuidas Jonath ühele talumehele kõhtu äigas, kuid siis haaras ta oma mahavajunud mantli, surus selle kõvasti vastu keha ja ise veel lõhestavalt nuttes jooksis nii kiiresti kui suutis värisevate jalgadega külast välja.

Ta ei peatunud, ega vaadanud tagasi, mis sai Jonathist, vaid jooksis ja jooksis kummalises tuimuses, kibedad nuuksed teda saatmas, lastes jalgadel vaistlikult ennast mingis suunas kanda. Lõpuks vajus ta kurnatult maha kivide vahele ning kattis pisarates näo kätega.


"Sa tead, et väärid paremat, Noraleth," kõlas järsku kõle hääl tütarlapse peas ja ehmunult pilku tõstes nägi ta Bardose tumedat kuju tema kõrval seismas. Nora vaatas otse mehe nukratesse silmadesse ja nägi seal mõistmist.

Tüdruk noogutas tuimalt ja vastas mõttes: "Ma olen valmis, Bardos. Ma usun sind nüüd."

Sõnagi lausumata noogutas mees kergelt ja jälle lahvatas tema ümber helklev valgus, millest moodustusid säravad tiivad ning sama sära hoomas mehe valgetest silmadest.

Norat täitis hirm ja ärevus eesootava ees, kuid temas polnud enam kahtlust. See oli tema saatus. Kõik, et vabaneda sellest kohutavast räpasusstundest ja pettumusest, mis tüdrukut rõhusid.

Bardos langes aeglaselt põlvili tüdruku kõrvale. Nora pühkis silmist pisarad ja hingas sügavalt sisse.

"Kas see on valus?" küsis ta ettevaatlikult. Bardos naeratas julgustavalt ja raputas pead.

"Ära karda, Noraleth. Ma otsin su üles," lausus mees rahulikult ja vajus aeglaselt avatud suuga Nora poole. Tüdruk sulges silmad ning mõtles veel viimast korda kogu oma möödunud elule. Mardale, kes lebas surnuna saarepuude all, hütile mis jäi temast maha üksindusse, Jonathile, keda ta oleks võinud armastada.

"Oota..." lausus tüdruk äkitselt ja lõi silmad kindlameelselt lahti.

Bardos peatus ja jälgis tüdrukut küsivalt.

"Muusika. Ma tahan teada, mis on muusika.." sosistas Nora vaikselt.

Mees naeratas mõistvalt ja noogutas.

Rahutult surus Nora jälle silmad kinni tundes kuidas Bardose valged silmad talle lähenesid. Ja siis ta kuulis seda- üksikut õrna nooti, millele järgnes järgmine tugevam. Seejärel terve helide kooslus, mis voolas tast täie jõuga üle ja keerles nagu metsik torm Nora peas, kord tõustes jõudes kriiskavate kõrgusteni, seejärel langedes madalate mahedate bassinootideni. See oli lohutav ja jõudu andev, samas tulvil kurbust ja pehmet kahetsust, lapsepõlve süütut mahedust ja armastuse vägevust. Muusika! Nora silmadesse tekkisid pisarad, kuid seekord õnnest ning ta naeratas veel viimast korda.


"Nora!" kõlas kusagilt kaugelt Jonathi hüüd. Mees jooksis komistades mööda nõlva üles, mille tipus Nora lebas.

Kuid Nora ei tõusnud, ei avanud silmi, ei kuulnud. Bardos langes tüdrukule, kattes eredate tiibadega tema keha.

Veel natuke, mõtles Nora nüüd, ning imes innuga endasse iga kui viimase noodi, mille Bardos talle saatnud oli.

Midagi taevalikku põrgus, midagi ülevat ja tähtsamat.

"Nora...Ei!" hääbus Jonathi hüüe kusagil eemal.

Haarab sind täielikult, sunnib kõik unustama. Täiuslik harmoonia, inglite kingitus.

Jonath tormas mäest üles samal hetkel, kui Bardos täielikult Norale vajus ja tema avatud suu tütarlapse omaga kohakuti oli.

Midagi kirjeldamatut.

Viimane ümar pisar veeres mööda maaslebava tüdruku kaamet põske märjale rohule ja siis oli kõik läbi. Jonath oli seisma jäänud ja tema nägu moondus õudusest nähes Nora tühje silmi. Bardos tõusis ja jäi tütarlapse surnud keha kõrvale põlvitama, pea langetatud nii et tumedad juuksed ta näo varjasid. Ta teadis, et noor laulik saab sellest üle ja unustab kurdi neiu. Ta teadis, et kusagil mägede ja metsade taga saab sündima täiuslik väike tütarlaps. Tüdruk, kellele oli määratud olla enamat kui surelik, enamat kui tavaline - võrratu olend.


Lõpp


 TAGASI ÜLES KONTAKT