Somnium Mirabile      Somnium Mirabile
ESILEHT ·  KKK ·  JUTUTUBA ·  FOORUM ·  GALERII ·  RAAMATUKOGU ·  VIITED ·  SOMNIA
Logi sisse
Raamatukogu

ASTRID LINDGREN

14.11.1907 - 28.01.2002

Kuulus rootsi lastekirjanik, kelle tööd uuendasid nii Rootsi kui kogu Skandinaavia lastekirjandust. Astrid Lindgreni enimtuntud tegelased on sõltumatud ja tavapäratud, nagu korratu Pipi Pikksukk, Karlsson ja vempe viskav Emil. Nad murdsid kirjanik Elsa Beskow'i raamatute traditsiooni, kus lapsed käitusid hästi, ning avaldasid muljet igas lapses elavale anarhistile.

Astrid Lindgren sündis Astrid Anna Emilia Ericsson'ina Vimmerbys, kus ta kasvas üles oma vanemate talus. Ta oli Samuel Augusti ja Hanna Jonsson Ericssoni neljast lapsest teine. Tema vanemad lubasid oma lastele Astridile, Gunnarile, Stinale ja Ingegerdile palju vabadust. Loomulik osa nende üleskasvamisel oli lugude jutustamine; lapsi julgustati kasutama oma kujutlusvõimet ning astuma kirjandusmaailma. Aastatel 1924-1926 töötas ta ajakirjanikuna kohalikus ajalehes Wimmerby Tidning, kusjuures tema esimene tekst oli seal avaldatud juba 1921. aastal. Tihti võttis ta osa ka Päästearmee üritustest ja tegevustest, kust kohtus sõpradega ja laulis ülistuslaule. Astridi muretu lapsepõlv lõppes 18-aastaselt, kui ta jäi rasedaks. See oli tema perele täielik šokk. Ta lahkus kodust ja kolis Stockholmi, kus ta õppis kontoriametnikuks. Kopenhaagenis sünnitas ta oma poja Larsi, kelle aga andis kasuperele. Lõpuks viisid Astridi vanemad lapse siiski Vimmerbysse. Stockholmis töötas Astrid kuningliku autoklubi kontoris. 1931. aastal abiellus ta Sture Lindgreni, oma ülemusega, ning hakkas perekonda looma. Aastatel 1946-1970 töötas Astrid Rabén & Sjorgeni nimelises firmas lasteraamatute toimetajana. 1940. aastal töötas ta Rootsi luureagentuuris, tsenseerides kirju. 1941. aastal kolis Astrid järgnevateks dekaadideks Stockholmi aadressile Dalagatan 26. Lindgreni abikaasa Sture suri 1952. aastal ning poeg Lars 1986. aastal.

Kui ta lapsed üles kasvasid, jutustas Lindgren neile samu lugusid, mida oli ise lapsepõlves kuulnud. 37-aasta vanuselt hakkas ta üles kirjutama lugusid Pipist. Pipi nimi pärines tütrelt Karinilt. Pipi täisnimi on Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pipi on punapäine ja sportilik orb. Pipi kaotas oma ema, kui ta oli imik ja laevakaptenist isa, kui see tormis kadunuks jäi. Pipi usub, et ta on lõunamere kannibalikuningas. Tüdruk on nii tugev, et jaksab tõsta isegi hobuseid. Ta on ka korratu, kannab erineva värviga sukki ning armastab oma vabadust.

Esimene Pipi seiklus Pipi Pikksukk ilmus 1945. aastal, sellele järgnesid Pipi läheb merele (1946) ja Pipi lõunamerel (1948). See anarhistlik peategelane sai nii mõnegi autoriteedi halvakspanu osaliseks, kuna tüdruk oli liiga lubava üleskasvatusega. Lindgren kirjutab: "Tal ei olnud ema ega isa ja see oli tegelikult väga kena, kuna keegi ei sundinud teda voodisse just siis, kui tal oli kõige lõbusam. Ja keegi ei sundinud teda võtma kalamaksaõli, kui ta eelistas hoopis karamellikommi." Oma 1939-1949. aastatel ilmunud artiklites kaitses Lindgren laste õigusi olla koheldud inimestena ilma, et neid alla surutaks: kui lapsi armastatakse piisavalt, tuleb hea käitumine iseenesest. "Ma ei ürita teadlikult lapsi oma raamatutega mõjutada," ütles Lindgren. "Kõik, mida julgen loota, on see, et raamatud tekitaksid lastes inimlikumat ja demokraatlikumat maailmavaadet."

Pipi Pikksukk erines radikaalselt tavapärasest kirjanduslikust traditsioonist, mida võib kohata Johanna Spyri klassikalises Heidi-sarjas või L. M. Montgomery lugudes orb Anne'st. Porgandjuukselist Pipit võib pigem kõrvutada Heinrich Hoffmanni raamatuga Slovenly Peter või Wilhelm Busch'i anarhistlike võrukaelte Maxi ja Moritzaga. Pipi on nii vaimselt kui füüsiliselt tugev, tema lemmikloomadeks ei ole mitte kassid, koerad ega eeslid (nagu Heidil), vaid hoopis ahv ja hobune. 9-aastane Pipi elab üksinda ja esindab iga lapse unelmat vabadusest ja seiklustest. Jørgen Gaare ja Øystein Sjaastad väitsid raamatus Pippi og Sokrates (2000), et Lindgren kirjutab ennekõike tabudest - ta tõlgendab ja murrab neid. Nad on Pipi mõttemaailmas ja tegelaskujude ühenduses leidnud paralleele ka Sokratese ja Nietzsche filosoofiaga, samuti feminismiteoreetikutega (nt. Simone de Beauvoir). Pipi, nagu kõik lapsed, esitab filosoofiliselt fundamentalistlikke küsimusi - mis on teadmised, mis on julgus, mis on sõprus jne.

Lindgren murdis tavapäraseid kirjanduskoode ka hiljem. Tema raamat Vennad Lõvisüdamed (1973, e.k. 1977, 1987) tõi lasteraamatutes esile surma tabu ja taassünni doktriini. Mio, mu Mios (1954, e.k. 1993) annab tavalisele hea ja kurja vahelise võitluse loole veel värvi painduv rütm, mis pärineb Piiblist, rahvalugudest ja lüürilisest luulest.
1946. aastal leidis ilmavalgust noor detektiiv Kalle Blomkqvist ning järgmisel aastal Bullerby lapsed. 1963. aastal tuli juurde veel üks populaarne tegelane, Emil, viieaastane poiss, kelle seiklused algasid Vahtramäe Emilis.

Röövlitütar Ronja ilmus Lindgreni loomingusse 1980-datel aastatel ning tähistas uue, palju modernsema, Pipi Pikksuka sündi. Kui Pipi on tõeline "issi tütar", siis Ronja perekonnasuhted on palju keerulisemad. Ta jumaldab oma isa Mattiast, kuigi too on nõrk ja tüdruk lõpuks tugev. Sünnist saati elab Ronja röövlilossis, mille välgunool tema sünniööl pooleks lõi. Suuremaks saades leiab ta lossi keelatud poolest teise inimese, Birki, kes on Ronja isa suurima rivaali poeg. Nad põgenevad koos ning elavad metsasügavustes asuvas koopas, kogedes looduse ilu ja metsikust.

Alates 1940-datest aastatest hääletas Lindgren sotsiaaldemokraatide poolt ning 60-datel oli vastu Vietnami sõjale. 1970-datel aastatel tervitasid tema arvamusi valitseva sotsiaaldemokraatliku valitsuse kohta parempoolsed erakonnad. Lindgreni täiskasvanutele mõeldud muinasjutt Pomperipossa i Monismanien, mis avaldati 1976. aastal päevaleht Expressenis, võitles ebaausa maksustamise vastu; ta oli arvutanud, et tema aastaseid sissetulekuid maksustati 102% ulatuses, mistõttu muudeti vastav seadus 70-date lõpus ümber. Lindgren mõjutas ka ühe teise seaduse vastuvõtmist, mis lubas taluloomadele avaramaid elutingimusi. "Igal seal on õigus õnnelikule seaelule," kirjutas ta Rootsi peaministrile Ingvar Carlssonile. Seadus, mida tuntakse Lex Astridi nime all jõustus 1988. aastal. 1987. aastal ilmusid Lindgreni memuaarid Mitt Småland. 1999. aastal hääletati ta sajandi kõige populaarsemaks rootslaseks.

Astrid Lindgren suri rahulikult 28. jaanuaril 2002 94-aasta vanusena oma kodus Stockholmis. Ta avaldas üle 100 raamatu, mida müüdi kümneid miljoneid koopiaid.

Kasutatud kirjandus:

Vaata ka BAASist:


 TAGASI ÜLES KONTAKT