Somnium Mirabile      Somnium Mirabile
ESILEHT ·  KKK ·  JUTUTUBA ·  FOORUM ·  GALERII ·  RAAMATUKOGU ·  VIITED ·  SOMNIA
Logi sisse
Raamatukogu

JOHN RONALD REUEL TOLKIEN

03.01.1892 - 02.09.1973

Lapsepõlv ja noorus

Arvatakse, et nimi "Tolkien" (hääldus Tol-kiin; rõhk mõlemal silbil) on Saksa päritolu; Toll-kühn: mõtlematult vapper või rumalalt arukas- siit ka pseudonüüm "Oxymore", mida ta vahetevahel kasutas. Tema isapoolne liin on arvatavasti migreerunud Saksonyst 18. sajandil, kuid pooleteise sajandi jooksul enne tema sündi ei ole ta suguvõsas midagi muud peale anglikaanide vere. Arthur Reuel Tolkien, tema isa, ei tunnistanud end miskiks muuks peale inglase. Arthur oli pangaametnik, kes 1890. aastatel sõitis Lõuna-Aafrikasse, kuna sealsed karjääritegemise võimalused olid soodsamad kui Inglismaal. 1891. aastal sõitis talle järele Mabel Suffield, kes pidi saama Arthuri abikaasaks. Nad laulatati Kaplinna katedraalis 16. aprillil 1891. aastal ning peale seda sõitis noorpaar 700 miili kaugusel asuvasse Bloemfonteini linnakesse, mis pidi saama nende ühiseks koduks. Arthurile meeldis Aafrikas väga- nii kliima kui töö poolest, kuid Mabel hakkas peagi sealset kuuma suve ja külma ja tolmuse talvega elu vihkama; samuti avastas ta, et on rase. Nii sündis 3. jaanuaril 1892. aastal John Ronald Reuel Tolkien, keda hakati kutsuma lihtsalt Ronaldiks või hiljem ka Tollersiks. Tema mälestused Aafrikast olid põgusad, kuid elavad, koosnedes näiteks kohtumisest suure karvase ämblikuga. 1895. aasta aprilli alguses lahkus Mabel koos John Ronaldi ja Hilary Arthuriga (noorem vend) Aafrikast jäädavalt. Novembris saabusid Inglismaale teated, et Arthur oli haigestunud reumaatilisse palavikku. Ta suri 15. veebruaril 1896.

1896. aasta suveks oli Mabel Tolkien leidnud enda ja poiste jaoks piisavalt odava elukoha, et kolida ära oma vanemate juurest, kus nad vahepeal elanud olid. Nad kolisid Birminghamist Sarehole'i külakesse ning selle kolimise mõju oli Tolkienile sügav ja jääv. 1900. aastal juhtus midagi olulist, mis võõrandas Mabeli ja ta lapsed mõlemast suguvõsast: tema ja ta õde May võeti vastu roomakatoliku kirikusse ning oli selge, et ka Ronald ja Hilary pidid Pio Nono usus üles kasvama. Samal aastal hakkas Ronald käima King Edward’s Schoolis ning pere oli sunnitud kolima Birminghamile lähedamal asuvasse Moseleysse. Kuid Sarehole'i aegadele tagasi vaadates kirjutas Ronald: "Neli aastat, kuid minu elu kõige pikemana näiv ja mõjuvam periood". Vaevalt jõudsid nad end sisse seada, kui neil tuli jälle kolida, sest maja kavatseti lammutada, et teha ruumi uuele tuletõrjehoonele. Mabel leidis vähem kui miili kauguselt uue maja, mis asus King's Heathi raudteejaama taga. Seal avastas Ronald söevagunitel ilutsevad kummalised nimed: Nantyglo, Senghenydd, Blaem-Rhondda, Penrhiwceiber- need olid kõmrikeelsed sõnad, mis kummalisel viisil paelusid Ronaldit, pannes tööle tema keelelise kujutlusvõime.

1902. aastal kolisid Tolkienid taas- sedakorda Egbastoni nimelisse Birminghami äärelinna, kus Mabel oli leidnud Birminghami oratooriumi koguduse ja St. Philip's Schooli, ja kus mõlemad poisid nüüd käima hakkasid. Kuid Ronald jõudis peagi klassikaaslastest ette ning ta tuli saata tagasi King Edward'sisse. Tolkieni perekond elas üldiselt hästi, kuid olukord halvenes 1904. aasta aprillis, kui Mabelil diagnoositi tollal ravimatu suhkruhaigus. Ta suri sama aasta 14. novembril Rednalis, kuhu ta perega suveks puhkama oli sõitnud. "Mu kallis ema oli tõeline märter. Nii suuri ande nagu mulle ja Hilaryle annab Jumal harva. Ta andis meile ema, kes suri suurest tööst ja vaevast, et meie oma usu juurde jääksime." Tolkien kirjutas need read üheksa aastat pärast ema surma, millel oli sügav mõju tema isiksuse kujunemisele- see muutis ta pessimistiks.

Peale ema surma võttis ohjad üle Isa Francis Xavier Morgan, kes oli kohaliku koguduse preester ja pere suur sõber ja abistaja. Ronald ja Hilary saadeti elama tädi Beatrice Suffieldi juurde, kust nad mitterahulolevatena 1908. aasta alguses Mrs. Faulkneri juurde elama läksid.

Samal ajal oli Ronald hakanud üles näitama erakordseid keelelisi andeid. Ta oli omandanud ladina ja kreeka keelt, mida tollal peeti tähtsaks kunstiks ning ta oli saamas suureks asjatundjaks teistes, nii vanades kui uutes, keeltes, eriti gooti ja hiljem soome. Ta leiutas ka oma lõbuks keeli, üks neist oli uusjamps ehk uusmöga, milles on kirjutatud see limerik:

Dar fys ma vel gom co palt "Hoc
Pys go iskili far maino woc?
Pro osi go fys do roc de
Do cat ym maino bocte
De volt fact soc ma taimful gyroc!"

(Oli kord vana mees, kes ütles: Kuidas/ saaksin ma tassida lehma?/ Kui paluksin tal korvi ronida,/ lööks ta kohutavat lärmi!)


Koolis oli tal tekkinud ka palju sõpru, kellega ta kooli lõpuaegadel tavatses kohtuda. Nende sõpruskonda nimetati "T. C. B. S"- iks (Tea Club, Barrovian Society) ning nad jätkasid kirjade vahetamist peale kooli lõppugi ja kritiseerisid üksteise töösid aastani 1916.

Kuid taas oli tekkinud uus komplikatsioon. Mrs. Faulkneri juures oli üüriliseks noor naine nimega Edith Bratt ning kui tema oli 19-aastane ja Ronald 16, kohtusid nad ning nende sõprus hakkas arenema. Lõpuks pani Isa Francis käe nende vahele ja keelas neil omavahel kohtuda, isegi kirjutada. Ronald täitis külmavereliselt tema käsku. 1911.aastal läks Ronald Oxfordi, Exeteri Kolledzisse ja jäi sinna aastani 1913, kui hakkas jälle Edithiga läbi käima. Exeteris õppis ta klassikalisi keeli: vana inglise, germaani (eriti gooti), walesi ja soome keelt. Ta saavutas pettumust valmistava teise astme kraadi- keskmine hinde Oxfordi klassikalistes keeltes 4 aastases õppetsüklis, kuigi oli saanud filoloogia eest hindeks "alfa pluss". Selle tulemusena muutis ta koolis klassikalise suuna meelepärasema inglise keele ja kirjanduse vastu. Üks luuletus, mille ta vana inglise keele õppimise ajal avastas, oli "Crist of Cynewulf"-

"Eili Earendel engla beorhtast Ofer middangeard monnum sended"

"Hei Earendel, säravaim inglitest, üle Kesk Maa saadetud inimestele". ("Middangeard" oli vana väljend igapäevasele maailmale Taeva ja Põrgu vahel).

See inspireeris teda aru saama iidse maailma ilust, kui ta hakkas värsse kirjutama.

Vahepeal oli suhe Edithiga hakanud sujuma palju paremini. Temagi pöördus katoliku usku ning nad kolisid Warwickisse, mis oma suursuguse lossi ja vapustava loodusega a valdas Ronaldile suurt muljet. Aga kui paar oli saamas eriti lähedaseks, puhkes 1914.aasta augustis kahe riigi vahel sõda- Esimene maailmasõda.

Sõda, kadunud jutustused ja akadeemia

Vastupidiselt paljudele tema kaaskondlastele, ei tormanud Tolkien kohe sõtta vaid naasis Oxfordi, kus töötas visalt ning lõpuks saavutas 1915.a. juunis esimese klassi kraadi. Sel ajal töötas ta arvukate luuletuste kirjutamiste katsetega, ja oma leiutatud keeltega, eriti sellega, mida ta kutsus kvenjaks, tugevalt mõjutatud soome keelest. Tolkien liitus lõpuks sõjaga, olles teine leitnant ning arendades edasi jutte Earendilist, meresõitjast, kellest lõpuks sai täht. Mitmeid kuid hoiti Ronaldit Inglismaal, Staffordshire's, kuid peagi saadeti ta sõdima Prantsusmaale. Sellest tingituna abiellusid Ronald ja Edith 22.märtsil 1916 Warwickis.

Lõpuks saadeti ta tõepoolest aktiivselt sõdima Läänerindele, kuid peale nelja kuud haigestus ta tüüfuselaadsesse haigusesse ning novembri alguses saadeti ta tagasi Inglismaale, kus ta viibis järgneva kuu Birminghami haiglas. Jõuludeks oli ta paranenud niivõrd, et minna Edithi juurde Great Haywoodi Straffordshire's.

Nende viimaste kuude jooksul olid kõik, peale ühe, tema sõpradest "T. C. B. S." klubist surma saanud. Pooleldi sõprade mälestuseks, pooleldi sõjast saadud kogemuste keerises, hakkas ta oma mõtteid kirja panema ning neid lugudeks vormima. Sellest sündis "Kadunud jutustuste raamat" (The Book of Lost Tales), mida ei avaldatud tema eluajal ning millest said alguse "Silmarillionile" ainest andvad jutud: jutud haldjatest ja noldoritest, esimesed versioonid Morgothi vastu suunatud sõjast, Gondolini ja Norgothrondi tõus ja langus, jutud Turinist, Berenist ja Luthienist.

Läbi aastate 1917 ja 1918 tuli ta haigus vahetevahel tagasi, kuid tervetel perioodidel suutis ta juhtida koduseid sõjalaagreid ning ülendati leitnandiks. Just sellel ajal käisid Ronald ja Edith jalutamas lähedal asetsevas metsas, kus Edith talle tantsis ning mis andis inspiratsiooni jutustusele Berenist ja Luthienist. Ronald hakkas ennast kujutlema Berenina ja Edithit tema Luthienina. Nende esimene poeg, John Francis Reuel Tolkien (hiljem Isa John Tolkien), sündis 16.novembril 1917.

Kui 1918.aasta 11.novembril vaherahule alla kirjutati, oli Tolkien saanud tööd "Uue Inglise sõnaraamatu" koostamise juures. Samal ajal kui ta tegi tähtsat filoloogilist tööd, avaldas ta ka ühe loo "Kadunud jutustustest", mis rääkis Gondolini Langusest, ning see võeti hästi vastu. 1920.aasta suvel kirjutas ta avalduse Leedsi Ülikooli, et saada Inglise keele abiprofessoriks ning tema suureks üllatuseks kutsuti ta sinna tööle.

Leedsis õpetamise kõrvalt tegi ta koostööd E. V. Gordoniga, et aidata tal kirjutada "Sir Gawain ja Rohelist Rüütlit", täiustades samal ajal "Kadunud jutustusi" ja haldjakeeli. Lisaks moodustasid nad seltsi "Viking Club", et juua õlut ja lugeda vananorra saagasid. Selles klubis kirjutasid nad "Laulud filoloogidele", mis oli segu traditsioonilistest lauludest ja lugudest, tõlgitud vanasse inglise, vanasse norra ja gooti keeltesse. Leedsis sündisid ka kaks uut Ronaldi poega: oktoobris 1920 Michael Hilary Reuel ja 1924 Christopher Reuel. Kuid siis, aastal 1925, otsiti uut professorit Oxfordi õpetama ning Tolkien sai selle koha.

Professor Tolkien, The Inklings ja kääbikud

Kui Tolkien pöördus professorina tagasi Oxfordi, oli see mõnes mõttes nagu pöördumine tagasi koju. Kuigi tal oli vähe ettekujutust sellest, milline on akadeemiline elu, sobis ta peamiselt meestest koosnevasse, uurivasse, sõbralike mõtetevahetustega koosnevasse maailma oma vahetu oleku ja temperamendiga väga hästi. Tema akadeemilisi töid oli väga vähe, millesse suhtuti kurjalt, kuna neid arvestati professorite hindamisel.

Tema vähesed akadeemilised tööd olid siiski väga mõjukad, kõige kuulsaim neist oli "Beowulf, koletised ja kriitika". Tema peaaegu nagu muuseas öeldud kommentaarid on aidanud mõista teemasid paljudelt aladelt; näiteks tema essee "Inglise ja walesi keel" on seletanud, kust üldse tuli mõiste "walesi-". Tema akadeemiline elu oli üldiselt mitte-midagi ütlev. 1945.aastal muutis ta oma professoritooli ning hakkas anglikaani-saksi asemel õpetama inglise keelt ja kirjandust, kuhu ta jäi ametisse kuni erru minekuni. Peale selle õpetas ta üliõpilasi ning oli tegev kooli poliitikas ja kooli juhatuses.

Tema pereelu oli samuti edasiliikuv. Edith sünnitas neile 1929.aastal nende ainsa tütre ja viimase lapse, Priscilla. Tolkienil tekkis komme kirjutada oma lastele igal aastal kiri nagu see oleks Jõuluvanalt ning osa neist avaldati 1976.aastal teoses "Isa jõulukirjad". Täiskasvanuna sai Johnist preester, Michael ja Christopher värvati mõlemad Teise maailmasõja ajal Kuninglikku Õhujõududesse. Hiljem sai Michaelist kooliõpetaja ja Christopherist ülikooli dotsent, Priscillast aga sotsiaaltöötaja. Nad elasid vaikselt Põhja-Oxfordi eeslinnas Headingtonis.

Tolkieni sotsiaalne elu oli aga märkimisväärne. Temast sai algataja klubile, mis koondas enda alla ühesuguse mõttemaailmaga Oxfordi inimesi, neid kutsuti "Aimajateks". Nime algupära oli puhas väljamõeldis, sest see kõlas piisavalt anglikaani-saksi päraselt, mitte et neil oleks aimu olnud maailma tõelisest olemusest. "Aimajad" kohtusid regulaarselt, et juttu puhuda, juua ja lugeda üksteisele oma pooleliolevaid töid.

Jutuvestja

Vahepeal töötas Tolkien oma keelte ja mütoloogia kallal. Kuid ühel päeval üliõpilaste töid parandades, märkas ta, et üks õpilane oli ühe lehe oma tööst puhtaks jätnud ning sinna ta kirjutas: "Maa all urus elas kääbik..."

Olles tüüpiline tema ise, otsustas ta välja uurida kes on kääbik, millises urus ta elab ja miks ta elab urus. See uurimus jõudis välja jutuni, mida ta rääkis oma noorimale lapsele ning mis hakkas rahva seas ringi liikuma. 1936.aastal jõudis pooleliolev töö Susan Dagnalli kätte, kes töötas kirjastusfirmas "George Allen ja Unwin".

Ta palus Tolkienil töö lõpetada ning esitas siis selle Stanley Unwinile, kes oli tollane firma esimees. Tema luges seda omakorda oma 10 aastasele pojale, kes selle heaks kiitis. 1937. aastal avaldati "Kääbik", mis saavutas koheselt edu ning mis on laste lugemisvaras tänapäevani. Raamat oli nii edukas, et Stanley Unwin küsis Tolkienilt, et kas tal ei ole rohkem sarnast materjali, mida avaldada.

Selleks ajaks oli Tolkien saanud valmis enamuse oma lugudest, mida ta kutsus "Quenta Silmarillioniks" ehk lühidalt lihtsalt "Silmarillioniks" ning kust ta oli avastanud palju vihjeid olemasolevale "Kääbikule". Ta esitas mõned peatükid neist kirjastajale, kes saatis need testlugejale. Lugeja kommentaarid olid sellised: talle ei meeldinud luulevorm ja ülev proosa (lugu oli Berenist ja Luthienist) ning raamatut otsustati mitte avaldada. Unwin teatas otsusest pettunud Tolkienile ning palus teda kirjutada järge "Kääbikule". Tolkien nõustus.

Sellest loost sai palju muud peale lastejutu, kuna see valmis 16 aastat ning sai lõpuks nimeks "Sõrmuste Isand". Selles töös aitas Tolkieni palju Unwini poeg Rayner Unwin, kes oli advokaat ning tänu kellele see raamat üldse ilmavalgust nägi. Temperamendiga Tolkien pakkus seda tööd isegi vahepeal kommertslikule rivaalile, kes selle aga suure mahu tõttu tagasi lükkas. Tema isa firma otsustas "härjal sarvist haarata" ning avaldas "Sõrmuste Isanda" kolm osa aastatel 1954-1955. Üsna pea sai selgeks, et nii autor kui kirjastajad olid alahinnanud selle raamatu mõju inimestele.

Kultus

"Sõrmuste Isand" jõudis peagi lugejate tähelepanu alla, saades nii ülistavaid kui kiruvaid kommentaare kriitikutelt. BBC raadio adapteeris 12 tihendatud episoodi rahvale, jättes loomulikult paremad osad välja ning Tolkien hakkas mõtlema varajasele pensionile. Kuid raamatu müügitulemused põhinesid veel esimesele väljaandele.

Esimene tõeliselt hämmastav hetk oli, kui raamat läks 1965.aastal müüki piraadina. Esiteks hakati seda raamatut meeletult ostma ning teiseks hakkas see Ameerika rahvale meeletult meeldima, kuna midagi sellist ei olnud seal varem avaldatud. 1968.aastaks oli "Sõrmuste Isand" saanud hipide Piibliks.

See muutus tekitas Tolkienis palju vastakaid tundeid. Ühelt poolt oli ta meelitatud ning enda üllatuseks sai ta päris rikkaks meheks, kuid teisest küljest oli tal kahju neist, kes nautisid "Sõrmuste Isandat" ainult koos LSD-ga. Arthur C. Clarke ja Stanley Kubrick kogesid sedasama "2001-Kosmoseodüsseiaga". Fännid hakkasid tekitama meeletuid probleeme; nii need, kes kogunesid Tolkieni maja ümber, kui need, kes helistasid talle öösel Kaliforniast, et küsida, kas Frodo ülesanne läks täide või et kas balrogidel olid tiivad. Ta muutis elupaiku, kuni jäi lõpuks elama meeldivasse jõukate inimestega asustatud Bournemouthi.

Teised kirjutised

Hoolimata kärast "Sõrmuste Isanda" ümber, avaldas Tolkien aastast 1925 kuni surmani ka teisi töösid, mille alla kuulusid õpetlaste esseed (avaldatud "Koletised, kriitika ja teised esseed"), Keskmaaga seotud "Tom Bombadili seiklused", tõlked keskingliskeelsetest teostest ning ka mõned eraldiseisvad lood Vanadest Aegadest: "Imram", "Aotrou ja Itrouni laul", "Beorhthnothi, Beorthelmi poja tagasitulek". Nendele lisandusid veel "Farmer Giles Hamist", "Leaf by Niggle" ja "Smith of Wootton Major".

Loomingu avaldamine peatus vaid hetkeks, kui Tolkien suri. Kauaoodatud "Silmarillion" avaldati 1977.aastal, mille oli toimetanud Christopher Tolkien, tema poeg. 1980. aastal avaldas Christopher mõningat loomingut tema isa hilisematest eluaastatest nime all "Lõpetamata jutustused Numenorist ja Keskmaast".

"Silmarillioni" ja "Kadunud jutustuste" müügiedu hämmastas George Allenit ja Unwinit väga ning nähes, et ka sellisel raskesti mõistetaval teosel on edu, otsustasid nad avaldada Christopheri juhtimisel 12-köitelise "Keskmaa ajaloo", mis nägi ilmavalgust aastatel 1983-1997.

Lõpetuseks

Peale pensionile jäämist aastal 1969 kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi. 22.novembril 1971 suri Edith ning Ronald pöördus peagi tagasi elama Oxfordi, kus ta sai eluruumid Mertoni Kolledzist. Ronald suri 2.septembril 1973 veritsevatesse maohaavadesse. Tema ja Edith on maetud ühiselt Wolvercote'i surnuaiale, Põhja-Oxfordi eeslinnas. Nende hauakivil seisab kiri:

Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889-1971
John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892-1973

Kasutatud kirjandus:

  • Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien" (2002, Tänapäev)

Vaata ka BAASist:


 TAGASI ÜLES KONTAKT